14 juuni 1941

Kui investeerida headusesse, lähedastesse ning armastada avatud südamega – oled sa lõpuks ikka võitja. Ükskõik mis raskused elu sulle ette söödab. Et ajalugu pimedam pool end kunagi ei kordaks ning arutu hoolimatus ja viha ei leviks, tuleb selliseid lugusi jagada. Suur kummardus mu vanaemale. Siin on tema lugu

Elvi Mägi (81) sai Siberi vintsutusi tunda ja tühja kõhtu kannatada kuus aastat: 1947. aasta juulis pääses ta koos õe ja vennaga Eestisse tagasi. Sugulaste ja tuttavate hinnangul polnud selle ajaga laste pikkusele oluliselt lisa tulnud.

5507027t100h7bfa

Isa oli igal pool ninapidi sees

Toonselt Harjumaalt Rapla vallast pärit Karl Erma (sündinud 6. jaanuaril 1894) oli igas mõttes aktiivne mees. Tsaari-Venemaal sõjakooli lõpetanuna oli tal ohvitseri aukraad. Erma osales Vabadussõjas, kuid pärast Eesti Vabariigi loomist ta tegevsõjaväelaseks jääda ei soovinud.

Nii suunati Erma pärast erru saatmist riigimaade üleandmisega tegelema: ta oli aastatel 1920-1921 Järvamaal ringkonna valitseja ehk teisisõnu tegeles endiste mõisamaade mõõtmise ja tükeldamisega.

Alliku mõisa maid jagama asudes valis Erma endalegi uhke kinnistu: Türi-Allikul Pärnu jõe paremal kaldal asuva 28,5 hektari suuruse maatüki ühes mõisa hiiglasliku küüniga, mille katuse alla mahtusid nii lehmalaut, tall, sigala, kanala, karjaköök, ait kui ka saun. Sama hoone külge ehitas Erma elumajagi.

Talule pani Erma nimeks Ürgla. Tuletisena sõnast ürgne, iidne – see koht pidi edasi kestma põlvest põlve. Praegu on talust alles üksik vana kask Türi-Alliku kortermajade keskel ja sirelipuhmas.

Karl Erma oli aktiivne kaitseliitlane, üks Järva maleva asutajaid, kuulus mitmesugustesse ühingutesse ja nõukogudesse, osales vapside (vabadussõjalaste – toim) liikumises. Nii polnud ime, et 1941. aastal 14. juuni varahommikul tagusid küüditajad ka Ürgla talu uksele.

5507029t100h2934

Hagijas leinas päevade viisi

Elvi Mägi mäletab, et kui küüditajad varahommikul viie paiku saabusid, oli isa juba põllul. «Oli väga palav aeg. Isa hoidis oma hobuseid ja läks põllule varavalges, et kuumus ja putukad loomadele liiga ei teeks,» ütleb ta.

Põllult toodi Karl Erma koju, kus ootasid hirmunud ja nuttev abikaasa Helene kolme alaealise lapsega – Valdur oli üheksane, Elvi lähenes kuuele, Helle oli kõigest aasta ja nelja kuune – ning Helene ema Kai Tull.

«Isa ja ema olid täielikus segaduses, nad ei osanud midagi teele kaasa võtta. Lihtsalt nutsime kõik. Õnneks tulid naabrinaised appi, laotasid suured voodilinad põrandale ning pakkisid sinna meile riideid ja teemoona kaasa: soolapekki, leiba, piimanõu pealt koort,» meenutab Elvi.

Eemal maanteel oodanud veomasin oli Türi inimesi juba kuhjas täis: linnapea Viirmaa pere kolme lapsega, Eensood kahe lapsega, Tanilad kahe lapsega, Paine, Nõmmik, Mihkel Salu. Samasse kasti kamandati ka Ermad, vaid vanaema Kai polnud nimekirjas ja võis maha jääda.

«Isa oli kõva jahimees, muude ülesannete kõrval veel ka Türi jahimeeste seltsi abiesimees. Tal oli ilus hagijas. Enne kasti ronimist astus isa koera juurde, patsutas ja rääkis temaga midagi. Mida? Kui me Siberist tagasi olime, siis külarahvas rääkis, et see oli nii jube olnud, mismoodi meie hagijas päevad ja ööd läbi oli ulgunud ja sööki ei puutunud. Loomad võivad vahel targemad olla kui inimesed, ju ta sai isa jutust aru.»

Viimne teade isast piirdus kolme kirjaga

Tapal, küüditatavate loomavaguneisse ümberlaadimise jaamas, lahutati pereisad naisest ja lastest. Ka Karl Erma paigutati niinimetatud meestevagunisse.

Üksnes kolm kirja, õieti küll paberitükki, mis käest kätte liikudes mingi ime läbi lõpuks abikaasa Heleneni jõudsid, oli perele temast aastateks viimne mälestus.

Alles pärast Eesti taasiseseisvumist ja arhiivide avanemist saabus kohutav tõde: Karl Erma lasti maha 1942. aastal 17. augustil Sverdlovski oblastis Sosva vangilaagris.

«Küüditamisele mõeldes on mul kõige rohkem kahju oma vanematest. Isa ehitas üles uhke talu, võttis noore naise, koos hakkasid rajama ilu- ja viljapuuaeda, said kolm last. Isa jõudis valada uue elumaja vundamendigi. Siis hävines kõik.

Lugenud Ain Tiganiku mälestustest (Jaan Ellen «Kuhu kõik nad jäid?» – toim), kuidas vangilaagrites mehi peksti ja piinati, ning leidnud teiste seast ühtäkki ka oma isa nime, sain justkui puuga pähe. No see võttis ikka tummaks, mõjus mu tervisele päris pikalt.»

Ülejäänud pere koos paljude-paljude saatusekaaslastega viis küüdirong hiiglasliku Siberi jõe Obi kaldale, mida mööda tuli edasi sõita pargastega, sihtkohaks Kolominskije Grivõ küla Tomski oblasti Tšainski rajoonis.

Elvi Mägi ütleb, et kui Siberi-aastaile mõelda, tuleb ikka ja jälle meelde neid kogu aeg kimbutanud nälg. «Esimesel aastal polnud viga, sest saime toidu vastu vahetada või müüa Eestist kaasa võetud rõivaid, kuid juba järgmisel aastal tuli ränk ja suur nälg, mis ei taandunud ka kolmandal ja neljandal aastal. Alles pärast sõda hakkas kergemaks minema.

Eks viga olnud algul ka selles, et kõik ju lootsid, et see «eksitus» lõpeb ja pääseme varsti koju tagasi. Esimesel suvel ei teinud keegi mingit aiamaad ega pannud miskit kasvama. Ka käisid jutud, et ehk tulevad jaapanlased ja vabastavad: Nõukogude Liidul sõda Jaapaniga ju käis ning nemad olid meile hulga lähemal kui Lääneriigid.

Loodus on Siberimaal rikkalik ja suvel sai palju metsamarju süüa, kuid põhitoiduks kujunes algul ikka nõges. Minul vennaga tuli päevas korjata korvitäis nõgeseid, millest ema leent keetis. Paljud olid sunnitud elama kõiksugu umbrohust, nii olid põõsaalused küla vahel kõik ilusasti puhtaks roogitud.

Kõige rutem jäid hätta pered, kus oli palju suid toita: kolme last sa mitte millegagi üleval ei pea. Paljudes peredes oli nälg nii suur, et lapsed kippusid vargile. Meie seda teed ei läinud, kuidagi ikka saime hakkama.

Meid aitas ka see ukraina pere, kelle juurde meid majutati. Olid kaasatundlikud ja abivalmid, ise ka kunagi küüditatud. Nende pakutud kruus piima või miskit muud söödavat oli suureks abiks.

Ikkagi läks nii, et õde Helle, kes kodust viies polnud veel poolteiseaastanegi, jäi nii nõrgaks ja viletsaks, et alles kolme ja poole aastasena hakkas uuesti käima. Seda ukrainlannast perenaise abiga, kes teda piimaga meelitas.

Kord leidis vend Valdur metspardipesa, rääkis sellest emale. Ema alul keelas, kuid et nälg kogu aeg näpistas, siis andis loa, et eks püüdku kinni. Ka juba parti sulgedest puhastades ema muudkui seletas, et tegelikult ei tohi niimoodi teha.

Üks kurb lugu meenub näljaga veel. Kord kevadel läksin kohaliku tuttava tüdruku peresse appi kartuleid panema. Viimase kartuli korvist peitsin pihku ja surusin peo vastu rinda – mäletan, et sitsikleit oli mul seljas. Ise veel mõtlesin: meil pole midagi süüa, aga nemad panevad kartuleid maha.

Koju jõudes ema pahandas, et kus ma nii kaua olin. Sirutasin siis talle oma käe ühes kartuliga, ema puhkes seepeale nutma. Läks natuke aega mööda, kui tolle pere ema tuli meile, pangitäis kartuleid kaasas. Ema rääkis talle kõik ära, siis nad kallistasid ja nutsid mõlemad.

Siberimaa toomingatel olid suured marjad ja mitte nii mõrud kui Eestis. Neid korjati ja jahvatati jahuks. Hea talvevaru sai ka seedermänni seemnetest, nende kogumine küla lähedal sirguvast taigast oli venna ülesanne.»

Sõja lõpp tõi kergendust ka Siberisse

Helene Ermat aitas palju seegi, et tema ei sattunud Kolominskije Grivõs kolhoosi, vaid kohalikku artelli, mis tootis telliseid ja lubjavilte. Kui kolhoosides palka ei makstud, natuuras tasuda polnud ka suurt millegagi, siis artell oma töötajatele midagi maksis: nelja suu jaoks vähe, kuid hinge hoidis sees.

«Jäin kord ränka kopsupõletikku. Kuidas see emal õnnestus, ei tea, aga ta tegi mulle väiksed lubjavildid. Küll ma olin nendega uhke!» ütleb Elvi.

Elu läks veidi kergemaks siis, kui sõda lõppes. Omaksed said hakata Eestist pakke ja võimalusel ka raha saatma. «Isa üks õdedest oli pärast abiellumist Ukrainasse kolinud. Tema saatis meile vahel raha, aga oma nime all ei julgenud ta seda teha. Vanaisa Eestist ja vanaemad saatsid jälle süüa. Kui pakis püüli oli, siis seda uurisid ja imestasid venelased kaua – nad polnud nii peeneks jahvatatud vilja näinud.»

Sõbrunemine oli aset leidnud ka kohalikega. «Meil perega vedas, ukrainlased olidki sõbralikumad, aga oli ka neid kohalikke peresid, kes jäid kiusama ja fašistideks sõimama,» ütleb Elvi.

Kui kolhoosis pidid ka alaealised koolivaheaegadel tööd tegema, siis artelli töötajate lastel seda kohustust polnud.

Vanaonude raha aitas koju naasta

Vanemateta jäänud lapsed paigutati Venemaal lastekodusse. 1947. aasta kevadel tuldi sealt eesti lapsi kellegi eestkostel Eestisse tooma.

«Lastekodulastest tehti kaks grupp, ühega võeti ka mind koos Valduri ja Hellega kaasa. Ega muidu oleks võetud, aga mu vanaonud – ema onud, Rapla Luukased – olid meie eest toojale maksnud. Vanaema Kail oli õde ja kuus venda, see, et meid kaasa võetaks ja ära toodaks, oli nende vendade teene. Püüdsin veel aastaid hiljem teada saada, palju meie eest maksta tuli, aga jäin vastuseta: vanaonud ei rääkinud saladust välja, ütlesid vaid, et vähe seda raha ei olnud.»

Teel Eestisse kohtasid nad ka teise rühma lapsi. Nende saatja oli kogunud laste käest kõik raha kokku ja jätnud nad seejärel ühte jaama ootama, ise kadunud rahaga nelja tuule poole. Nii võeti ka need hüljatud sappa.

«Ema õde elas Tallinnas, ta tuli meile Balti jaama vastu. Oli juulikuu. Tädi oli vaadanud, kes need kolm kaltsukubu sealt kõrvu tulevad. Aga kui kolm, äkki olemegi meie. Tädi viis meid enda juurde, lõi ruttu vanni, meie täisid täis riidenärud viskas kohe ukse taha.

Helle jäigi Tallinna tädi juurde elama, mina tulin Valduriga vanaisa ja vanaema juurde, kes elasid Türil. Ürgla hooned olid laokil ja lagunemas, kohalik kolhoos kasutas meie kodu vasikalaudana.

Külarahvas, kes meid teadis ja tundis, võttis meid vastu sõbralikult. Ütlesid, et me polnud nende äraoldud aastatega pikemaks kasvanudki, vaid punud on ette tulnud. Eks meie kõhud olnud pidevast veejoomisest, et miskit maos ikka loksuks, samuti näljast ja halvast toitumisest kummalise kuju võtnud. Helle oli Eestisse tulleski veel nii kehva tervisega, et sai koolipikendust ja alustas teistest aasta hiljem.

Palju oli neid, kes alaealisena Siberist koju pääsesid, kuid hiljem arreteeriti ja tagasi viidi. Ilmselt külarahva sõbralikkuse tõttu pääsesime tagasisaatmisest, meie peale polnud kaebajaid. Või aitas seegi kord vanaonude raha?»

Helene Erma enam Eestimaad ei näinud. Ta suri Siberis Kolominskije Grivõs 1956. aastal, elades sama vanaks kui abikaasa Karl – vaid 48aastaseks.

Tomski oblasti Tšainski rajooni Kolominskije Grivõ külas 1941–1958 asumisel olnud järvalaste nimed:

Agur Selma, Agur Anni, Agur Rein, Agur Jaak, Aimre Elsa, Eensoo Ida, Eensoo Veljo, Eensoo Sirje, Erma Helene, Erma Valdur, Erma Elvi, Erma Helle, Kaanemäe Margarita, Käär Lilli, Lagge Adele, Leppik Anna, Leppik Eva, Muinaste Salme, Muinaste Maimu, Nõmmik Elisabeth, Pahk Elise, Pahk Villu, Pahk Peeter, Pahk Rein, Paine Anny, Rose Nikolai, Rose Elfride, Rose Leena, Rose Gunnar, Rose Sigurd-Olavi, Rose Astrid, Rull Anna, Rägo Aliide, Rägo Eda, Rägo Eero, Tanila Hilda, Tanila Rein, Tanila Olavi, Tõrv Juuli, Tölpt-Ott Linda, Tölpt Aivar, Viirmaa Salme, Viirmaa Maret, Viirmaa Reet, Viirmaa Jaan.

Allikas: Peeter Peets «Sügavad hauad», Tallinn 1992

Memento Järvamaa Ühendusse kuulub 26 liiget: inimesed, kes on Siberi-teele saadetud 1941. või 1949. aastal. Neist 18 inimest saab aeg-ajalt omavahel kokku.